Asute siin: Avaleht Aruanded 2017. aasta aruandlus Elustiku mitmekesisuse seire 2017 Kahepaiksete seire 2017. a.



Kahepaiksete seire 2017. a.

Kahepaiksete seire eesmärgiks on Eesti herpetofauna liigilise mitmekesisuse fikseerimine ja eri liikide populatsioonide seisundi jälgimine, eesmärgiga saada informatsiooni selle liigirühma kaitse korraldamiseks, et säiliks Eestile omane liigiline mitmekesisus.

Kõik Eestis esinevad kahepaikseliigid on vastavalt Looduskaitseseadusele riikliku kaitse all. Viis liiki kahepaikseid kuulub ka Euroopa Liidu Loodusdirektiivi II ja/või IV lisasse. Harivesilik Triturus cristatus on kantud Loodusdirektiivi II ja IV lisasse, kui spetsiaalseid kaitsealasid vajav liik. Mudakonn Pelobates fuscus, kõre Bufo calamita, rohe-kärnkonn Bufo viridis ja rabakonn Rana arvalis on aga ranget kaitset vajavate liikidena kantud Loodusdirektiivi IV lisasse. Lisaks asuvad kõre, mudakonn ja rohe-kärnkonn Eestis oma levila põhjapiiril. Kõre, rohe-kärnkonn, mudakonn, rabakonn ja harivesilik on kantud ka Berni Konventsiooni II lisasse. Harivesilik on tähelepanu vajava liigina kantud rahvusvahelisse punasesse raamatusse (IUCN Punane raamat). Seetõttu on väga oluline jälgida nende liikide populatsioonide seisundit ning neis toimuvaid muutusi.

2017. aastal viidi kahepaiksete seiret läbi 15 maakonnas, 64 seirealal. Kokku seirati 219 veekogu, millest 159 olid eelnevalt määratletud tuumikseire kohad ning ülejäänud lisaalad kahepaiksete uute sigimisveekogude leidmiseks. Seire käigus kohati 9 liiki kahepaikseid: tiigikonna Pelophylax lessonae ja veekonna Pelophylax esculentus (rohelisi konni kõikidel juhtudel liigini ei määratud), tähnikvesilikku Lissotriton vulgaris, harivesilikku Triturus cristatus, mudakonna Pelobates fuscus, harilikku kärnkonna Bufo bufo, kõret Bufo calamita, rohukonna Rana temporaria, rabakonna Rana arvalis.

Kõige sagedamini, 37 seirealalal, kohati tähnikvesilikke ja pruune konni (raba- ja/või rohukonna). Seirealadel esines kõige arvukamalt harilikku kärnkonna, keda kohati kokku 27 seirealal. Ohustaut liikidest leiti harivesilikku (18 seirealalt), mudakonna (6 seirealalt) ja kõret e. juttselg-kärnkonna (4 seirealalt). Mudakonna leiud osutusid üpris tagasihoidlikeks ilmselt külma ja sademetevaese kevade tõttu, mil potentsiaalsed sigimisveekogud olid ära kuivanud ning kudu võis madalate temperatuuride tõttu hukkuda. Harivesilikku leiti üsna rohkelt Lääne-Virumaalt ja Raplamaalt, aga ka Põlvamaalt ja isegi Harjumaalt.

Seire käigus ei õnnestunud kohata rohe-kärnkonna (Tabal 2). Selle liigi viimased leiud pärinevad 2006. aastast, kus Varnjas ja Ihamarus kuuldi rohe-kärnkonna häälitsevaid isasloomi. Hilisema seire ja liigi inventuuride käigus pole aga seda liiki enam leida õnnestunud.

Keskmiselt leidus seireala kohta 2,5 liiki. Enim liike (max 5) kohati ekstensiivse põllumajandusega aladel, kus keskmine liigirikkus oli 3,0. Intensiivse põllumajandusega aladel oli keskmine liigirikkus aga keskmisest madalam – 2,0. Samuti leidus kõige vähem isendeid (sh vastsed ja vesiliku munad) intensiivse põllumajanduse ja metsakuivendusega seirealadel (keskmiselt vastavalt >100 ja >250 isendit ühe seirejaama kohta).

Märgalade kaitse ja taastamise mõju ilmnes kõige selgemini just sihtliikidele. Nii oli see kõre puhul Veskijärve ja Lavassaare seirejaamades ning harivesiliku puhul Mõdriku, Lasila ja Porkuni seirealal.

Eraldi võib välja tuua Harjumaa, kus seirealad on väga kehvas seisus (va Krani seireala) ning sealsed kahepaiksete sigimisveekogud on kas täielikult hävinud või hävinemas kui lähiajal kaitsekorralduslikke meetmeid rakendama ei hakata.




Download this file (Kahepaiksete_seire_2017.pdf)Kahepaiksete seire 2017, aruanne (pdf)
scroll back to top

Prindi

KEM logo

KTK logo

Keskkonnaameti logo

KLAB logo

Keskkonnaagentuur | Mustamäe tee 33, Tallinn | tel: 66 60 901, faks: 66 60 909, e-post: kaur@envir.ee