Asute siin: Avaleht Siseveekogude seire 2000 Võrtsjärve hüdrokeemiline ja hüdrobioloogiline seire 2000. a.



Võrtsjärve hüdrokeemiline ja hüdrobioloogiline seire 2000. a.

Kokkuvõte

Võrtsjärve hüdrobioloogiline seire

2000. aastal võeti Võrtsjärve hüdrokeemia ja Võrtsjärve elustiku seireproove kahest pikaajalise vaatluse punktist – järve sügavast osast, mis jääb Limnoloogiajaama ja Tondisaare vahele (kahenädalase intervalliga) ning järve lõunaosast Pähksaare lähedalt (kord kuus). Igakuiseid makrozoobentose proove võeti ühest litoraali punktist (punkt 22) ja ühest profundaali punktist (punkt 7). Sesoonseid proove võeti kolmel korral 14 punktist üle kogu järve.

Talvel püsis jää all nõrk temperatuuri pöördkihistumine, kus põhjalähedase kihi temperatuur ületas 0,8–1,4 kraadi võrra pinnalähedase kihi temperatuuri. Hapnikurezhiim oli hea. Suvi oli jahe ja vihmane. Pideva segunemise tõttu oli kogu veemass hästi aereeritud ja lahustunud hapniku sisaldus muutus peamiselt küllastuskontsentratsiooni temperatuurisõltuvuse tõttu. Pika ja sooja sügise tõttu hilines 2000. aastal jääkatte teke.

Vee läbipaistvus oli jaanuari alguses vaid 1 m. See tulenes järve hilisest külmumisest detsembris, mistõttu jaanuariks ei olnud osa heljumist veel välja settinud. Vesi oli kõige läbipaistvam veebruaris (~ 2 m). Kogu suve ja sügise jooksul püsis vee läbipaistvus vahemikus 0,6–0,9 m.

Biogeensetest ainetest fosfori kontsentratsioon püsis vahemikus 40–72 mg/m3. Üldfosfori sisaldus kõikus tingituna setete resuspensiooni muutlikust intensiivsusest tugevamini (vahemikus 0,03–0,07 mg/l). Järve lõunaotsas oli üldlämmastiku ja üldfosfori kontsentratsioon vaid veidi (1,3–1,4 korda) kõrgem kui limnoloogiajaama kohal, kuid mineraalsete komponentide osatähtsus erines oluliselt (4–10 korda). Selle erinevuse põhjuseks oli Väikese Emajõe vete suur mõju järve lõunaosas.

Ilmastikust tingituna kujunes kõigi planktoni rühmade areng kahetipuliseks, Esimene biomassi tipp kujunes mai lõpul (füto- ja protozooplankton) või juuni algul (bakter- ja metazooplankton), sellele järgnes kesksuvine tagasilangus. Teine planktoni tipp kujunes augustis või septembris. Fütoplanktonis olid aasta läbi tooniandjaiks sini- ja ränivetikad, mis moodustasid pidevalt üle 90% biomassist.

Järve zoobentos koosnes põhiliselt eutroofsetele järvedele iseloomulikest liikidest. Põhjaloomastiku liigilises koosseisus olulisi muutusi võrreldes varasemate uurimisaastatega ei täheldatud. Järv säilitas oma tüüpilise põhjafauna. Nagu tavaliselt, olid kõige suurema liikide arvuga esindatud surusääsklased.

Võrtsjärve hüdrokeemiline seire

2000. aastal võeti Võrtsjärve hüdrokeemilise seire raames kokku 33 proovi ning viidi läbi 726 analüüsi. Proove võeti kahest seirejaamast: Võrtsjärve muuli juurest kahenädalase intervalliga ja Pähksaare seirejaamast sagedusega kord kuus jäävabal perioodil.

Võrtsjärve talvine hapnikurežiim oli hea – madalaimaks O2 kontsentratsiooniks jäi 29. veebruaril põhjakihis mõõdetud 5,3 mg/l. Samal ajal oli pinnakihis hapnikku 11,1 mg/l. Pideva segunemise tõttu oli kogu veemass suveperioodil hästi aereeritud ja lahustunud hapniku sisaldus muutus peamiselt küllastuskontsentratsiooni temperatuurisõltuvuse tõttu. Madalaimaks suviseks küllastusnivooks jäi 95% järve põhjalähedases kihis juulikuus.

Sesooni jooksul kujunes heljumisisalduses kaks tippu: esimene tipp (23 mg/l) juuni alguses oli tingitud planktoni kasvust. Sel ajal langes vee läbipaistvus vaid 0,5 meetrini. Teine heljumihulga suurenemine sügiskuudel oli peamiselt tingitud setete resuspensiooni intensiivistumisest madalas vees. Kogu suve ja sügise jooksul püsis vee läbipaistvus vahemikus 0,6–0,9 m.

Biogeensetest ainetest fosfori kontsentratsioon püsis vahemikus 40–72 mg/m3. Fosfaatide osatähtsus üldfosforis oli suurim (55%) sügavaima fenoloogilise talve tingimustes veebruari lõpul (samal ajal moodustasid nitraadid 76% üldlämmastikust). Jäämineku järel kahanes PO4-P osatähtsus fütoplanktoni elutegevuse tulemusena kiiresti ja jäi suvel korduvalt allapoole meetodi tundlikkuse piiri. Üldfosfori sisaldus kõikus tugevamini (vahemikus 0,03–0,07 mg/l) tingituna setete resuspensiooni muutlikust intensiivsusest. Suve jooksul langes kõigi lämmastikuvormide ja ka üldlämmastiku sisaldus umbes kolm korda, mis annab tunnistust järves toimuvast intensiivsest denitrifikatsioonist.

scroll back to top

Prindi

  << Tagasi

KEM logo

KTK logo

Keskkonnaameti logo

KLAB logo

Keskkonnaagentuur | Mustamäe tee 33, Tallinn | tel: 66 60 901, faks: 66 60 909, e-post: kaur@envir.ee