Asute siin: Avaleht 2002. aasta aruandlus Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire 2002 Hülged 2002. a.



Hülged 2002. a.

Kokkuvõte

2002. aastal toimus hallhüljeste loendus loomade karvavahetuse ajal "horisontaalloendusena" (loendatakse paadist või kaldalt binokli või 30–60 kordse suurendusega vaatetoru abil). Hallhüljeste sigimisedukuse hinnang anti saartele sündinud hülgepoegade loenduse ja suremuse hindamine kaudu.

Eestit asustavad hallhülged on osa terviklikust Läänemere asurkonnast. Suurem osa Eesti vetes viibivast Läänemere hallhülgeist on koondunud Lääne-Eesti saarestikku, Eesti rannikumere Soome lahe osas on teada vaid kolm püsivat koondumisala. 2002. aasta loenduste andmetel asustab karvavahetusperioodil Eesti rannikumerd vähemalt 2100–2200 hallhüljest, kellest 98% asub Lääne-Eesti saarestiku ümbruses. Soome lahes kohati vaid 51 looma ühes lesilas. Viimase kümne aasta loendustulemusi arvestades võib märgata populatsiooni arvukuse tõusu (5–7% viimastel aastatel) Lääne-Eesti saarestikus ning arvukuse langust Soome lahes.

Hallhülge poegimisperioodiks kujunenud ilmaolukord ei võimaldanud sellele liigile omast sigimist avamere triivjääl ja seetõttu poegis enamus hallhülgeid 2002. aastal Eesti rannikuvete saartel. Läänemere, s.h Eesti sigiv hallhülgeasurkond on aeglaselt kasvav. Eesti kolmes suuremas lesilas tuvastati kokku vähemalt 995 hallhülge sünd. Poegade looduslik suremus oli 20,4%. Kõrge suremus oli tingitud hüljeste asustustiheduse tõusust sigimislesilates piirini, kus emad ei saanud poegi normaalselt toita. Eestis on hüljestele poegimiseks sobivaid saari vähe ja soojadel talvedel on lesilate täituvus lähedal nn. loodusliku mahtuvuse piirile.

scroll back to top

Prindi

  << Tagasi

KEM logo

KTK logo

Keskkonnaameti logo

KLAB logo

Keskkonnaagentuur | Mustamäe tee 33, Tallinn | tel: 66 60 901, faks: 66 60 909, e-post: kaur@envir.ee