Asute siin: Avaleht 2004. aasta aruandlus Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire 2004 Haruldaste ja ohustatud taimekoosluste seire 2004. a.



Haruldaste ja ohustatud taimekoosluste seire 2004. a.

Kokkuvõte

2004. aastal toimus haruldaste ja ohustatud taimekoosluste seire 12 allprojektina, mille käigus seirati looniite, puisniite, lamminiite, salumetsi, loometsi, pangametsi, madalsoid, rabasid, nõmmesid, rannaniitusid ja põlismetsade saprofüütseid seeni. Kordusseiret tehti 28 seirejaamas ja esmaseiret neljas seirejaamas. Kordusseiret on tehtud alles teist korda ja vahepealsete metoodiliste muutuste tõttu on andmed kohati raskesti võrreldavad.

2004. aastal toimus rannaniitude kordusseire Rumpo seirealal Läänemaal Vormsi saarel, Abruka seirealal Saare maakonnas Abruka saarel, Tõstamaa seirealal Pärnu maakonnas ja Pärnu linnas Vana-Pärnu rannaniidul.

Rumpo seireala asub juba aastaid majandamata rannaniidul lahe äärmises sopis. Seega kasvab rannaniit siin pillirooga kinni nii lahe kui maa poolt. Transekt asub piirkonnas, mis on veel suhteliselt hästi säilinud, kuid on ümberringi pillirooga piiratud.

Tõstamaa seireala piirkonnas on mõned aastad tagasi majandamine taastunud. Siinsetel rannaniitudel karjatatakse lambaid ja hobuseid. Siiski on majandamist vajav pindala küllalt suur ja karjatamiskoormus liiga väike.

Abruka lääneranniku rannaniidu seisund on halvenenud – seda näitavad peaaegu kõik seire parameetrid. Põhjuseks on majandamise lakkamine.

Rabade seire raames teostati 2004. aastal esmaseiret Läänemaa Suursoo (täpsemini Linnuraba, Veskijärvest põhjas olev nõmmraba ja Valgetisti raba) rabakooslustes ja Kellamäe (e Luhasoo) rabas. Seirealadeks valitud Kellamäe rabal ja Läänemaa suursool puudub otsene inimmõju. Läänemaa Suursoo puhul on tähelepanuväärne laugaste eutrofeerunud keskkond, mis on ilmselt tingitud nende üleasustusest veelindude poolt. Linnustiku mõju tõttu on Läänemaa Suursoo laugaste taimestikus raba indikaatorliikide osatähtsus silmatorkavalt väike, sarnanedes selles osas Kirde-Eesti leeliselise saaste poolt mõjutatud rabadega. Mõlemalt rabalt leiti mitu korda mitut haruldast sammalt (Cephalozia loitlesbergii, Cephaloziella aff. spinigera, Cephaloziella elachista). Neist kaks viimast on lisandunud eesti samblafloora nimestikku rabade seire käigus 2002. aastal.

Madalsoode seire raames teostati 2004. aastal kordusseire Avaste madalsoos ja Viidumäe Allikasoos. Esmaseire toimus mõlemal alal 1999. aastal. Avaste madalsoos puurinne puudub, põõsarinde katvus kogu põhiseireruudu ulatuses on umbes 20%. Soo idaservas olevat kraavi on tugevalt süvendatud, mis võib hakata mõjutama madalsoo taimekooslusi.

Kui põõsarinde koosseisu lugeda ka Myrica gale, on puude järelkasvu ja põõsarinde katvuseks Allikasoos 40%. Allikasoo muudavad mosaiikseks astangu jalamilt lähtuvad ojakesed ja suurte mätaste kujul esinevad rabastumiskolded, millest tingituna on liigirikkad nii rohu- kui ka samblarinne.

2004. aastal kirjeldati loopealsete koosluseid Koguva, Ohukotsu, Ridala ja Vääna seirejaamades. Ühelgi 2004. aastal kirjeldatud seirealal ei toimunud looniidukoosluste säilimist tagavat arvestatava intensiivsusega majandustegevust. Kuna pool-looduslikud kooslused on tekkinud ja saavad kesta ainult ja eranditult pideva ja ühetaolise inimmõju tingimustes, siis on see suurt ärevust tekitav fakt. Suuri ja arvestatavaid muutusi seirealade väikeseskaalalises liigirikkuses nelja või viie aasta jooksul toimunud ei ole. Kõikumised töödeldud parameetrites jäävad looduse loomuliku fluktueerimise piiridesse.

2004. aastal seirati lamminiitude seire raames Pedja ja Suur-Emajõe luhtasid. Pedja jõe seireala paikneb Jõgevamaal Puurmani vallas nn. Kirna matkarajal. Lamminiitu niidetakse kaitseala hooldustööde käigus. Suure Emajõe seireala paikneb Viljandimaal Kolga-Jaani vallas nn Jõesuu luhal – maanteest kirdesse jääval luhal. Mõlemad seirealad asutati 2004. aastal.

Ootuspäraselt on niidetav Pedja luht liigirikkam nii absoluutselt kui keskmiselt prooviruudu kohta, kuid karakterliikide % on mõlemal luhal võrreldav, erinedes omavahel vaid 5% võrra. Vaatamata kasutamisviiside erinevusele on mõlemal juhul tegu üsna tüüpilise lamminiidukooslusega.

Arumetsade seire raames seirati 2004. aastal Viidumäe tammikut, Meenikunno salumetsa, Muuksi pangametsa. Viidumäe tammikus on toimunud kuuse osatähtsuse pidev tõus tamme arvelt. Kuivanud tammede arv on kasvanud. Tähelepanuväärne on tihe kuuse järelkasv ning noorte elujõuliste kuuskede pidev üleminek järelkasvust puurindesse. Meenikunno salumetsa seisund on ajavahemikus 1994–2004 püsinud stabiilsena.

Muuksi seireala pangametsa seisund on stabiilne, ühegi rinde koosseisus olulisi muutusi ajavahemikul 1999 kuni 2004 toimunud ei ole. Välja on langenud murdumise tõttu üks remmelgas. Jämeduse tõttu loendati seirealal juurde üks pärn ja kaks sarapuud. Puurinne on tihe ja puude tervislik seisund hea. Põõsarinne on hõre, enamik taimi paikneb lõunaosas rusukaldel. Rohurinne on suhteliselt liigirikas, suurima katvusega on rohurinne seireala põhjaosas. Samblarinne on fragmentaarne, peamiselt tüvede alusel ja kividel. Soodsatel aastatel on seemnekandvus puurinde liikidel suur ja ka tõusmete ja juveniilide arv suur. Kuniks aga puurinne on tihe (puistu on stabiilne), hävib enamik noori taimi juba esimesel eluaastal. 2004. aastal oli suve keskel suhteliselt palju pärna tõusmeid, mis sügiseks kõik olid hukkunud.

2004. aastal seirati puisniite neljal seirealal: Saaremaal Hindu majandataval, Pärnumaal Nedrema majandataval ja taastataval ning Laelatu taastataval puisniidul. Kõik seirealad on rajatud 1999. aastal.

Kordusseire tulemused on mõneti ootuspärased. Hindu majandatava ja Nedrema taastatava puisniidu seireala liikide koguarv on suurenenud umbes 30 liigi võrra, ruutmeetriste prooviruutude suurim liigirikkus 9–15 liigi võrra ning 20 prooviruudu keskmine 7–9 liigi võrra. See näitab puisniidu taastamise ja hilisema majandamise positiivset mõju kooslusele. Laelatu taastatava ja Nedrema majandatava seireala liigirikkuse muutused on tagasihoidlikumad: mõlemal on liikide üldarv suurenenud umbes kümne võrra ja 20 ruudu keskmine kahe liigi võrra. Indikaatorliikide hulk on jäänud samaks vaid Nedrema majandataval alal, taastatavate puisniitude seirealadel on ka see näitaja märkimisväärselt suurenenud.

Kordusseire tulemuste interpreteerimisel tuleks siiski olla ettevaatlik, kuna kasutada on vaid kahe seireaasta tulemused. Pealegi ei väljenda üksnes liikide arvulised muutused koosluse tegelikku arengut: koos uute liikide lisandumisega on kadunud ka mõned 1999. aastal noteeritud liigid.

2004. aastal teostati nõmmede kordusseiret Kaibaldi nõmmel Hiiumaal (3 seireala) ja Venemäe nõmmel Põhja-Kõrvemaal (1 seireala). Esmaseire mõlemal alal viidi läbi 1999. aastal.

Kaibaldi I ja II seireala on autodega kahjustatud ning suurenenud on liiva liikumine, mis on paiguti põhjustanud nii liigirikkuse kui ka taimede ohtruse vähenemise. Kaibaldi III seirealalt leiti võrreldes eelmise seireringiga oluliselt rohkem sambla ja samblikuliike, mille kasvule oli 2004. aasta sademeterohke suvi kasuks tulnud. Venemäe nõmmel on puude järelkasvu osatähtsus suurenenud. Pinnataimkattes on suurenenud kanarbiku osatähtsus.

Seireprogrammi „Surnud puit ja sparoksüülsed seened loodusmetsades" raames inventeeriti 2004. aastal pärast 3- ja 4-aastast vaheaega kordusena enam kui pooled seirealad (kokku 9). Selgus, et seenestik näib olevat tugevasti muutunud, liikide arv on peaaegu kõigil seirealadel märgatavalt vähenenud ning ühed liigid on asendunud teistega.

2004. aasta oli ilmastiku poolest paljude seente arenguks näiliselt soodne, kuid tegelikult liigivaene. Paljude puitu lagundavate ja lehikseente viljakehad ilmusid kogu Eestis üks kuni kaks kuud tavalisest hiljem või jäid hoopiski ilmumata. Samas on alates 2002. aasta põuast ja suhteliselt soojast suvest ja sügisest Eestis ilmnenud lõunapoolse levikuga haruldaste liikide arvukuse tõus. Need muutused ei näita liikide Eestis väljasuremist ega levila laienemist, vaid on tingitud seente kasvubioloogia ja tuleneva fenoloogia iseärasustest ning eri aastate ilmastikust.

Seireruutude seenestiku erinevust võrreldes esimese, 3–4 aastat tagasi toimunud inventeerimisega ei saa käsitada seenestiku muutusena, vaid ilmastiku vaheldumisest ja liikide bioloogiast tuleneva seente viljakehade kujunemise fluktueeriva dünaamikana. Seirealade seenestiku välistegureist tingitud dünaamikast pole võimalik saada objektiivset pilti mõne aasta jooksul teostatava seirega. Üldisemate muutustrendide leidmiseks on vaja seente bioota uurimist pikemas aegreas.

Senise töö tulemusena on leidnud kinnitust väide, et (seene-) liigirikastes metsa kasvukohatüüpides on loodusmetsade bioloogiline mitmekesisus tunduvalt suurem kui majandusmetsades. Samuti leidis kinnitust, et seente liigirikkus mistahes uuritavas metsas on reeglina palju suurem, kui seda näitab ühekordne või ühel aastal teostatud inventeerimine.

scroll back to top

Prindi

  << Tagasi

KEM logo

KTK logo

Keskkonnaameti logo

KLAB logo

Keskkonnaagentuur | Mustamäe tee 33, Tallinn | tel: 66 60 901, faks: 66 60 909, e-post: kaur@envir.ee